10% allahindlust, kui oled sisse loginud enda kasutajaga.

Rogaini MM La Molina – kas tõesti kõige, kõige…?

31. juuli

Minu viimased rogaini tiitlivõistlused jäävad aastatesse 2014 ja 2015, kui õnnestus koos tänase kahekordse rogaini maailmameistri Timmo Tammemäega tulla Euroopa meistriteks ja maailmameistrivõistlustel pronksile. Kogenumad tegijad on toonitanud, et tipus olles on ikka hea lõpetada?.

Miks just nüüd?

Vahepealsetel aastatel sain pikemate võistluste janu kustutada täispikkade triatlonidega. Aga vanuse lisandudes muteeruvad või tuhmuvad ka kõige ebameeldivamad mälestused füüsilisest väsimusest ja muudest hädadest, mis kaasnevad ülipikkade (24h) rogainidega. Seekordse sädeme puhus lõkkele Otepää mees Ain Fjodorov, kes arvas, et võiksime veteranide klassis sinilindu püüdma minna. Tänavuse rogaini MM-i asukoht Hispaania mäesuuskeskuses La Molinas oli kaugelt aukartust äratavam kui Läti võsa või Ukraina palavus. Mägedes võistlemine on orienteerujale sama, mis harrastusratturi jaoks osalemine L’Etape du Touril või ultrajooksjale Ultra Trail du Mont Blancil. Seega tuli minna. Seda enam, et korraldajad lubasid 9000+ tõusumeetrit kõigi kontrollpunktide optimaalseimal läbimisel.

HOKA One One jooksutossud osutusid populaarseks valikuks

Ain harjutas kevadsuvel tiitlivõistlusteks kõvasti, osaledes Hispaanias orienteerumise treeninglaagris ning Skandinaavia ja Eesti pikkadel (48+ h) seiklusspordi võistlustel. Minu võistlused jäid paari-kolme tunni juurde ja seepärast kogunes silmapiirile tumedaid pilvi, sest polnud üldse kindel kas keha nii ränkadele mägedele vastu peab.

Mäed, mis olid olemas

Võistluskeskust, mis asus 1600 meetri kõrgusel merepinnast, ümbritsevad mäed ulatusid rohkem kui 2500 meetri kõrgusele ja korraldajad lubasid, et kõik poodiumihuvilised saavad neist tippudest avanevaid hunnitud vaateid võistluse käigus korduvalt nautida. Etteruttavalt võib öelda, et neile võistlejatele, kes plaanisid seda teha kohe pärast võistluste starti, jäid vaated järgmist korda ootama, sest mägedes on ilm teadagi heitlik.

Stardile eelneval päeval tegime eelluuret korraldajate poolt pakutud näidiskaardiga, mis andis enesekindlust pigem juurde. Suurepärane suveilm, kõik kaardil paiknevad suured vormid olid looduses kenasti tajutavad, tõusud mõnusa nurgaga ning alusmets isegi joostes läbitav. Kui ainult hapnikku saaks veidi rohkem peale keerata, sest hõre õhk võttis kiiresti hingeldama.

Võistluspäev

Stardipäeval oli olukord siiski veidi teine: sadas vihma ning temperatuur mägede tippudes tihedate vihma- ja rahepilvede vahel oli õige pisut plussis ehk kehv Eesti suusailm. Kuigi raja planeerimiseks on kõigil osalejatel enne starti aega 3 tundi, jäime seekord ajahätta, sest tavapärastele orienteerumise dimensioonidele lisandusid mäed, mille puhul tuli hoolikalt kalkuleerida tõusumeetreid. Hilisemad võitjad Timmo Tammemäe ja Rain Seepõld ei lasknud end väga mägedest häirida ja läksid täispangale tehes väga agressiivse planeeringu, mis lõppkokkuvõttes end õigustas, sest rogaini absoluutsed maailmameistrid on üle mitme aasta eestlased?!

Meie algne rajaplaneering hõlmas suusakeskuse lähimate tippudega „tutvumist“, misjärel oli selge, et võistlus tuleb väga karm – 25+% tõusu -ja langusnurgad ei ole „walking in the park“ isegi mitte võistluse alguses, rääkimata lõpust. Anyway, pärast esimest ehmatust ja mägede „suurvormidega“ kohanemist siirdusime madalamal asuvaid kontrollpunkte läbima. Enesekindlus hakkas vaikselt taastuma ja julgesime laugematel rajalõikudel päris kena tempoga joosta. Jätkasime oma alalhoidliku plaani täitmist kuni pimeda saabumiseni. Selleks hetkeks olime 9 tundi võistlelnud. Koostöö sujus kenasti: Ain, kes on orienteerumises oluliselt tugevam, tegeles nn musta tööga ja mina pakkusin välja teevalikuid a la “otse või ringi“, sest viimaste planeerimine enne võistluse algust jäi ajapuudusel väga lünklikuks. Üldiselt edenesime hästi – Ain oli veidi kiirem laugematel tõusudel, mis olid jooksu ja kõnni piiri peal ning tehnilistel laskumistel, mina veidi kiirem järsumatel tõusudel.

Öö eraldab terad sõkaldest

Esimene tõsisem tagasilöök tabas meid vahetult enne pimedat, kui ühel kivisel laskumisel komistasin ja kaotasin kompassi. Nagu ikka, eraldab öö terad sõkaldest. Eriti kui pilkane pimedus kestab 9 tundi. Meie jaoks sai öös kõige tobedamaks komistuskiviks naljakal kombel ühes külas õige teeotsa leidmine. Kammisime külatänavaid 15-20 minutit enne, kui õige teeotsa üles leidsime. Aga üldiselt tulid öised kontrollpunktid kenasti kätte ja suutsime suuremaid vigu vältida.

Öö edendes hakkasid minul jalatallad üha enam tunda andma. Kuna võistluspäeva hommikul sadas vihma ja temperatuur oli madal, siis otsustasin algselt planeeritud Hoka Speed Instict 2 asendada Speedgoat 3-ga, mis on veidi pehmemad ja suurema mustriga, aga pika võistluse jaoks üks number liiga parajad. Villid taldade all muutusid vaikselt valulikumaks, kuid Aini pakutud Ibuprofeeni ja kofeiini kokteil koos ojadest voolava veega hoidis olukorra kenasti kontrolli all. Öö lõpupoole pidin siiski ühe sunnitud peatuse tegema, et jalgu veidi kreemitada ning tosse prügist puhastada. Hinnalist aega läks jälle kaduma kümmekond minutit☹. Varahommikuse päikesetõusu ajaks sattusime imeilusale alpiaasale üle 2000 meetri kõrgusel.

Oleks paber ja pliiats kaasas olnud, oleks võinud vabalt luuletama hakata – täiesti hunnitud vaated 360 kraadi raadiuses.

Aasal joostes jälgisime huviga, kuidas lehmad sellistel kõrgustel varahommikust intervalltreeningut teevad – ikka 100m kapates ühele poole ja 100m teisele poole. Ju oli hommikune lüps edukalt lõppenud?!

Veel viimane pingutus

Hommikul, ca 4 tundi enne kontrollaega, oli selge, et peame algset planeeringut veidi õgvendama, sest olime kolmveerand tundi ajakavast maas. Kuna sel võistlusel Ruhnu koefitsientsendile[1] ega lihtsalt heale õnnele pole mõtet loota, tuli paari hinnalise kontrollpunkti võrra teekonda lühendada. Tagantjärele tarkusena ei olnud kiiruga tehtud uus plaan kõige optimaalsem, aga ajas kenasti asja ära, sest 9 minutit enne kontrollaega komberdasime viimasest mäesuusanõlvast alla ja olimegi fihishis. Tehtud küll, aga mis tulemusega?

Konkurentide edenemisest rogainivõistluste käigus võistlejatel aimu pole, seega tuleb end ise pidevalt tagant sundida ning püüda vältida orientuurimisvigu ja loota, et raja planeering on optimaalne.

Kokkuvõttes läks hästi – veteranide klassi kolmas ja üldarvestuse kümnes koht vastasid kenasti treenitusele ja mägedes võistlemise kogemusele?.

Meesveteranide poodium, 3. koht HOKA Estonianos

Teksti autor: Rait Pallo

[1] Ruhnu koefitsient – spordivõistlustel kasutatav termin, kus rajaõgvenduse teinud võistleja saab võistluse käigus ajaliselt sama pika trahvi, mis parimatel võistlejatel kulus nimetatud lõigu läbimiseks. Oli kasutuses tänavusel Ruhnu maratonil. Esmakordne kasutus teadmata.

Liitu uudiskirjaga

Ja ole esimene, kes saab teada ATSport värskeimatest uudistest. Uudiskirja valiku saad teha vastavalt oma soovile.

Liitumiseks täida all olevad väljad:

0
    0
    Sinu ostukorv
    Ostukorv on tühiTagasi poodi