ICON – triatlon neile, kes naudivad ekstreemsusi

„Käime selle tõusujupi veel ära ja siis hakkame jooksma,“ ütles Kert, kes ühines minuga pool tundi varem enne viimast pikemat tõusu. Ma arvasin, et see aeg, kus väiksem poiss teeb mulle tuule alla, tuleb alles paari-kolme aasta pärast, aga võta näpust. Noored arenevad ja kohanevad kiiresti. 2 päeva varem, kui samast tõusust treeningul üles rühkisime, oli näha, et Kerdil oli raske ja kartsin, et veel ei jõua ta minuga võistluste viimasel tõusul sammu pidada. Nüüd, võistluspäeval, on minul juba 13 tundi võistlust selja taga, aga tempo on sisuliselt sama kui paari päeva eest treeningul ja temal nägu naerul…

Tagasi algusesse

Pärast möödunud suvel Annecys toimunud Alpsmani täispikka triatloni oli mõte kogeda Alpides mõnda sarnast võistlust. Itaalia suusakeskuses Livignos toimuv ICON Xtri sarja triatlon tundus edasijõudnud triatlonihuvilisele igati loogiline valik.

Kuna suvel kogunes spordivõistlusi üsna ohtralt, siis veel paar nädalat enne võistlust olin parajas „augus“. Juuli lõpul toimunud rogaini MM-lt taastumine kulges loodetust oluliselt aeglasemalt ja päädis mingi jubeda kõhutõvega. Kui see põetud, sarnanes vorm ja kehakaal Buchenwaldi treeninglaagris osalejatele. Hea sõber ja treeningkaaslane Jaak Mae täheldas seepeale:

„Kui sa puhkama ka õpiksid, siis paraneksid su võistlustulemused hüppeliselt“

Mis mul muud üle jäi kui vana spordimehe nõu kuulda võtta ja piirduda järgnevad 4 päeva hommikuvõimlemisega (25min jooksu) ja mõne pooletunnise ujumisega. Ja ennäe imet… Nädala lõpuks hakkas jõud tagasi tulema (küll mitte kaal) ja enesetunne läks päev-päevalt paremaks. Isegi nii heaks, et nädal enne Livignot tegin Haanjas pooletunnise võistluse. See andis enesekindlust.

Kes Livignos käinud, see teab, et tegemist on spordisõprade Mekaga ja mitte ainult talvel. Kilomeetrite viisi jooksu- ja rullsuusaradasid, puhas ja hõre õhk meelitavad siia erinevate spordialade esindajaid.

ICON Livigno Xtreme Triathlon

Livigno triatlon on eriline. Seepärast ma end kirja paningi. Ujumine 1800 m kõrgusel olevas mägijärves, 199km pikkune rattarada 4600 tõusumeetriga, mille kirsiks tordil kuulus Stelvio tõus (sellest veidi hiljem lähemalt). Lõpetuseks jooks Livigno suurepärastel jooksu- ja matkaradadel koos finišitõusuga 3000 meetri kõrgusel asuvasse mäesuusakeskusse Carusello 3000.

Millalgi talvel, kui olin end juba reganud, avaldasid korraldajad video eelmise aasta võistlusest. Siis tekkis esimest korda tunne, et võib olla oleks pidnaud natuke rohkem eeltööd tegema. 2018. aastal jõudis finišisse vähem kui pool startinutest, sest kogu päeva sadas vihma, veetemperatuur oli 11 kraadi ja finishis sadas lund!!!

Ainus, millega end lohutasin, oli see, et ega hullemaks minna ei saa ja üldiselt on korraldajad mõistlikud inimesed, kes vajadusel võivad ka distantse lühendada. See oli lausa race manualis kirjas.

Igal juhul pakkisin kõik oma 20 sportimisaasta jooksul kogunenud soojad riided kaasa ja otsustasin, et tulgu mis tuleb – enne starti ma püssi põõsasse ei viska.

Veel viimased ettevalmistused

Nagu öeldud, siis 2 päeva enne võistlust Livignosse jõudes tegime Kerdiga pooleteisttunnise matka mäkke, mille ta enam-vähem vastu pidas. See on oluline, kuna paljudel Xtri seeria triatlonidel peab võistlejal olema vähemalt lõputõusul ohutuse huvides kaaslane, kellega koos võistlus lõpetatakse.

Ujumistreening linna ääres paiknevas Lago di Gallos oli paras šokk. Lisaks kehvale ujumisoskusele kardan ma ka külma vett. Kuigi korraldajad lohutasid, et sel aastal on vesi lausa 15 kraadi, soovitati siiski kalipsodega ujuda. Pärast 25-minutilist treeningut oli selge, et pean selga panema vähemalt 2 triatlonikombet ja kogu ülakeha soojenduskreemiga kokku määrima.

Võistluspäev algas kusagil kolmveerand kolme paiku hommikul kui tsehhidest naabrid hakkasid võistlusärevusest köögimööblit ümber paigutama. Ise olin plaaninud pool tundi kauem magada, aga nüüd sain õnneks kauem hommikul molutada ja asju pakkida ning veelkord ümber pakkida.

Hommikul õue astudes tundus üsna jahe. Kraade oli tervelt 6, aga õnneks olid need plusspoolel?

Ajasin kalipso juba kodus selga, sest väljas riideid vahetada ei tundunud eriti hea mõte. Aga isegi kalipso ja jopega oli veidi jahe. Igatahes, telgis koos kümnete teiste hulludega starti oodata oli natuke soojem.

3, 2, 1, START!

Pilkases pimeduses kell 5.15 anti lõpuks start. Hüppasin vette ja panin käed kiirelt tööle, et sooja saada ning veidi vabamasse vette tüürida. Aga oh ebaõnne – äsja külma kaitseks ostetud kummikindad osutusid pigem Schwarzeneggeri või Valujevi kätele sobivaks. Igal juhul koos minu käelabadega mahtus sinna vähemalt pool liitrit vett. Proovisin päästa, mis päästa andis ja püüdsin kindaid paremini kalipso alla panna, aga tolku ei midagi. Selleks ajaks kui jälle ujuma sain, näitas enamik võistlejaid tagatulesid või siis keha külge seotud helendavaid õhupalle. Nüüd oli paras pähkel neist mööda ujuda. Kottpimedas ja udus. Mõnel oli pall kolme meetri kaugusel, mõnel poole meetri kaugusel kehast. See ei olnud ujumine.

Ühel hetkel otsustasin, et ujun teistest täiesti eemale vabasse vette ja proovin väikese kaarega oma rütmi kätte saada. See õnnestus. Tõenäoliselt ujusin küll kuni paarsada meetrit rohkem, kuid vähemalt sain oma poolekiloste vett täis kummikinnastega mõistliku rütmi kätte. Kui keegi küsib, miks ma kindaid minema ei visanud, siis jah, see käis ka peast läbi, aga „prügi maha viskamine on rangelt keelatud ja lõpeb diskvalifitseerimisega“. Nii ma siis vaevlesingi lõpuni. Ujumise aeg 1.14 oli pool tundi aeglasem kui hilisemal võitjal. Isegi Hawaiil ujusin vist veidi kiiremini ja seda ilma kalipsota.

Vahetusala läks kiirelt ja juba olingi rattarajal. Esimene emotsioon oli, et nüüd on võistluse lõpetamine ainult vormistamise küsimus, sest kõige hullem on ju möödas. Väljas oli just valgeks läinud ja esimene 500 tõusumeetrine Forcola Pass tuli lihtsalt. Laskumine St. Moritzi poole kulges mõnusalt, kuigi Garmini kompuuter näitas, et temperatuur ei olnud stardihetkega võrreldes mitte tõusnud, vaid hoopis langenud kõikudes 3-4 kraadi vahel. All orus oli selline udu, et 50-ga sõites ei olnud liiklusmärke väga nähagi.

Lõuna-Euroopa suvi hakkas end ilmutama

Järgmisel tõusul hakkas päike end näitama ja õhk soojenes kiiresti. Isegi väga kiiresti. Kuna igal võistlejal pidi rajal olema enda support team, siis Merlel ja Kerdil oli tegemist palju. Autoga tuli sõita kokkulepitud kohta, pakkuda süüa ja juua. Hommikused riidekuhjad seljas vähenesid kiirelt. Kui enne keskpäeva 125km-l Stelvio tõusu algusse jõudsin, näitas temperatuur juba 26 kraadi ja päike küttis halastamatult. Tõusu algul näitas altimeeter 960 meetrit merepinnast. Nüüd jõudis kohale, et ees ootab ei vähem ega rohkem kui 1800m vertikaalset tõusu, sest Stelvio kuru on Euroopas kõrguselt teisel kohal 2757 meetriga. Tegemist on ühe raskema ja kuulsama tõusuga rattasõidu ajaloos. Legendaarse Fausto Coppi järgi, kes võitis esimese Stelvio tõusu, antakse Giro d’Italial igal aastal esimesena tuuri kõrgeima mäe tippu jõudnule tiitel Cima Coppi. Autospordi huvilistele teadmiseks, et brittide Top Gear nimetatas selle tõusu „greatest driving road in the world“.

Pärast kolmveerandtunnist kerimist tõusul hüüdis Merle möödasõitvast autost et 8km veel. See lisas motivatsiooni ja kiirust. Mingil põhjusel oli asfaldile joonistatud aga hoopis teised numbrid, mis näitasid 16km ja siis 15, ja siis 14. Ja nii oligi – 8km pärast oli kena kohvik, kust algas alles Stelvio tõusu kõige kuulsam osa. Tõusunurk kõikus 9-11% vahel, lisaks autod, bussid, tsiklid ja temperatuur, mis oli tõusnud 27 kraadini ja seda kõike 2500 meetri kõrgusel…

Lõuna rattasadulas

Ühel hetkel tundsin, et kui nüüd kiirelt vett ei saa, siis lõpeb päev päikesepiste või kuumarabandusega. Õnneks leidsin tee ääres väikese oja, kust sain vett. Paar kilomeetrit hiljem olid Merle ja Kert juba spordijoogi ja kokaga. See päästis lõplikult päeva. Tõusu tipus, pärast 25 kilomeetrist ronimist, toimus paras karneval – autod, tsiklid, turistid, ainult lehmad olid puudu. Üleval oli võistluse rattaraja ainuke ametlik toitlustuspunkt, mille peremees keelitas restorani sisse astuma ja sööma. Pakkusin, et küll ma alla sõites söön. Seepeale pistiski ta Merle abiga mulle võiku tasku ja down we go.

Järgmised 20km olid lahedad. Autod ei saanud mulle vastu ja mina ei saanud tsiklimeestele vastu, aga varem või hiljem alla me kõik jõudsime. Vahepeal tuli muidugi ka tunnelites rohelist foorituld oodata. Alla Bormiosse jõudes ootas üks 15-kilomeetrine „tõususutsakas“. Kuna selle nurk oli ainult 5-7% vahel, siis läks viimane tund üsna ladusalt. Nii ladusalt kui üldse pärast 7-tunnist rattasõitu minna saab. Ratta koguajaks kujunes 8h ja 12minutit. Korralik tööpäev ilma lõunapausita?.

Rattakingad jooksutossude vastu

Nüüd jäi ainult jooks, mis algas 2100m kõrguselt ning esimese 6km-ga laskusime 300m allapoole Livignosse. Sealt edasi algas vaikne tõus mööda orgu läbi linna ülespoole. Esimese tunniga hoidsin täiesti arvestavat seasörgi tempot, mis tähendas ca 5min/km. Aga siis hakkas raskeks minema. Siledat jõudsin veel tiksuda tempoga 5.30 min/km, kuid iga väiksem tõusunukk pani kõndima. Veidi tõstis emotsiooni, kui enne teist joogipunkti möödusin kolmandal kohal olevast kaasvõistlejast, kel olid lausa 2 support teami liiget kaasa jooksmas. Püüdsin möödudes teha nii rõõmsat nägu (vist ikka grimassi) kui võimalik ja hõikasin ka midagi itaallastele iseloomulikku nagu „forza“.

Pärast tagasipöördepunkti 20. kilomeetril hakkas rada vaikselt laskuma ja joogipunktides joodud Coca ja kaasavõetud geelid aitasid järgmised 10km päris kenasti toime tulla. Viimased 10km pidime jooksma koos kaaslasega. See oli ka koht, kus tuli turvavarustus kaasa võtta. Turvavarustus pidi sisaldama pealampi, süüa, juua, tuulekindlat jopet ja pükse, kuiva särki. Õues oli varajane sume suveõhtu kaugelt peale 20 soojakraadiga, aga reeglid olid kõigi jaoks. Nii me siis koos minuga ühinenud Kerdiga läksime. Esmalt 2 km mööda rahvarohkeid linnatänavaid saatjaks jalgrattur, kes spritziuimas turiste eemale ajas.

Ühel hektel sai see pidu läbi ja rattur näitas suusatõstuki all käega mäkke mineva teeraja poole ja läinud ta oligi. 15-20% tõusunurka ei ole isegi puhanuna mõnus võtta. Kaasavõetud kepid võimaldasid ülakehal õnneks veidi koormust saada. Aga tuli leida sobiv tempo ja mitte liiga palju mõelda, vaid lihtsalt astuda. Esimesest ehmatusest üle saanuna katsusime siledamatel lõikudel veidi joosta. Raske oli, aga Kerdi innustamisel kuidagi siiski liikusime. 35 kilomeetril hakkas viimane tõus mille pikkus oli 7km. Finišikaare all oli väsimus nii suur, et ei jõudnud väga rõõmustadagi. Aga elu on näidanud, et valu möödub kiirelt, kuid rahulolu saavutatu üle jääb aastateks.

Tulemusest tähtsam on emotsioon

Statistikutele infoks, et minu jaoks kestis võistlus mõned minutid üle 14 tunni, mis andis kokkuvõttes kolmanda koha. Esikoha mees, Giulio Molinari, kes vandus paar nädalat tagasi alla meie Kirill Kotšegarovile Kalmari Ironmanil, läbis distantsi 12,5 tunniga. Kokku sai sel aastal tulemuse kirja 122 osalejat ehk tublisti üle poole startinutest.

Louis Pasteur ütles kunagi, et heas veinis on rohkem filosoofiat kui 1000 raamatus. Parafraseerides seda tsitaati sain jällegi kinnitust, et heas võistlusreisis on rohkem elu ja emotsiooni kui mistahes treeninglaagris?.

Aitäh Kert ja Merle!

Kokkuvõte 2019. aasta võistlusest:

Autor: Rait Pallo