Pühapäev põrgus ehk Paris-Roubaix Challenge
Eesti mees peab elu jooksul vaatama „Savoy balli“, ostma nahkpintsaku ja sõitma läbi Tartu suusamaratoni. Igale rootslasele on kohustuslik läbida vähemalt kord elus Vasaloppet. Prantslaste puhul peaks rakendama vähemalt kaht tegevust: Notre Dame külastamine ja Paris-Roubaix rattavõistlusel osalemine (kasvõi pealtvaatajana). Nahkpintsaku asemel kuulub Prantsuse meeste garderoobi arvatavasti smoking.
Miks põrgu?
Tänavu juba 117. korda toimunud Hell of the North ehk Paris-Roubaixi ühepäevasõitu peetakse kevadklassikute kuningaks. Mis teeb sellest sõidust nii erilise võistluse? See ei ole läbitav distants (265km), kevadine heitlik ilm, kõva tuul, vihm ega trassile jäävad 55 km ülilibedaid munakivilõike (pave). Kogu seda eelpool mainitud kompotti võib aga küll julgelt põrguks nimetada.
Tõsta käed võidu märgiks taeva poole Roubaixi 1895. aastal ehitatud velotrekil on iga profiratturi unistus, mida võib võrrelda Tour de France üldvõiduga. Vaid väga vähesed on jõudnud marjamaale. Superstaaridest on neljal korral õnnestunud Paris-Roubaix õnnestunud võita belglastel Tom Boonenil ja Roger van Vlaeminckil.
Meie oma rattalegend Jaan Kirsipuu on Paris-Roubaix lõpetanud kokku 7 korda ja parimal sõidul 1997. aastal saavutanud 14.koha, mis on eliitmeeste seltskonnas seni kaasmaalastel ületamatuks jäänud. Eestlaste läbi aegade parima tulemuse saavutas selleaastasel Paris-Roubaix Juniors võidusõidul CFC Spordiklubi noor Anton Litvintsev, kes lõpetas sõidu poodiumilähedasel 9. kohal.
Pidupäev mitte võidusõit
Aprilli keskel toimuvale sõidule elab kaasa sadu tuhandeid rattasõpru kogu Euroopast, kes tulevad raja äärde terveks nädalalõpuks oma lemmikutele kaasa elama. Kümmekond aastat tagasi otsustasid korraldajad pakkuda ka harrastussportlastele võimalust kuulsaid munakivilõike rattal läbida.
Harrastajatele mõeldud ürituse näol ei ole tegemist traditsioonilise võistlusega, vaid pingete vähendamiseks ja ohtlike olukordade vältimiseks on start avatud mitu tundi ning ajavõtt toimub valitud munakivilõikudel. Viimastest üks kuulsamaid on kindlasti Arenbergi metsas läbitav 2,4 km pikkune lõik, mille puhul võib julgesti öelda et Viru tänav on peegelsile. Tundub, et Napoleoni väed loopisid munakivid Arenbergi metsa otse hobuvankrist ja nii on nad sinna sajanditeks ka jäänud.
Mida suurema hooga munakividel sõita, seda vähem tunnetab rattur ebatasasusi, aga seda suurem on risk, et ratas lendab sõna otseses mõttes käest. Profid sõidavad lõike tihtipeale 40-50 km/h ja sellistel kiirustel on kontroll ratta üle ainult teoreetiline, mistõttu juhtub tihtipeale raskeid kukkumisi.
Mina läksin sõidult eelkõige elamust ja mõnusat sportlikku pingutust otsima ja etteruttavalt võin kinnitada, et eesmärk täitus 100%-liselt. Kindlasti tasub enne Paris-Roubaix üle kontrollida kõik lahtipõruvad osad – sadulad, lenksud, pudelikorvid, jooksud ja need kõvasti kinni keerata. Mida laiemad rehvid seda parem – profid sõidavad juba spetsiaalsete 30 mm laiuste rehvidega, mis summutavad paremini vibratsiooni ja teoorias peaks vähendama ka kummipurunemise riski. Tööriistad ja varurehvid peavad igal sõitjal endal kaasas olema, sest korraldajate poolsele abile väga loota ei saa.
3, 2, 1, START!!!
Hommikul pimedas starti sõites näitas termomeeter -2 kraadi, mis ei tundunud liiga mõnus. Õnneks olin end korralikult sisse pakkinud, aga sõidu algul hakkasid nii jalad kui ka näpud sellegi poolest päris korralikult külmetama. Kui sõidu alguses tekkis meil mõnus väike grupikene, siis pärast teist munakivilõiku tuli mul sisuliselt üksi lõpuni sõita, sest kaasvõistlejate valitud tempo tundus veidi tagasihoidlik. Pidevas vastutuules ei olnud see lihtne, aga õnneks hakkas kolmandal tunnil päike juba rohkem soojendama ja jäsemed sulasid tasapisi üles?
Rajal oli ka kolm joogi- ja söögipunkti, kus pakuti ohtralt banaane, geele, apelsine, batoone jm söödavat. Kohati tundus, et ka külaelanikud olid joogipunktidesse tulnud keha kinnitama, sest ilma numbrita rattureid oli neis punktides vähemalt samapalju kui võistlejaid.
Munakivide lõikude läbimise taktika oli lihtne – võtta enne lõigu algust nii suur hoog üles kui võimalik ja siis raske rauaga 2-3km lõik lõpuni kangutada. Üldiselt see toimis, aga legendaarsele Arenbergi lõigule jõudes oli õnne, et üldse rattasadulasse jäin – munakivid olid nii ebaühtlased, et ratas oli sisuliselt juhitamatu. Elektrooniline käiguvahetus tuli pigem kahjuks kui kasuks, sest tundetute sõrmede ja paksude kinnastega nuppe vajutades ei saanud olla kindel, kas käik vahetub alla või ülespoole.
Paris-Roubaix’l on lisaks kõigele muule ka nuhtlus nimega lõhkevad rehvid. Igal munakivilõigul parandasid mitmed ratturid rehve, sest kivide teravad ääred lõhuvad neid päris uhkelt. Seepärast tasub kindlasti vähemalt 2 tagavararehvi sõidule kaasa võtta. Liimitavad rehvid las jääda sellel sõidul proffide kasutada, mugavaim valik oleks tõenäoliselt tubeless rehvid.
Kokku kestis minu pühapäevane 174 km pikkune rattatiir Põhja-Prantsusmaa külade ja põldude vahel peaaegu 6 tundi. Tulemuseks veidi rakkus käed, tulitavad kannikad, aga see-eest mõnusa teadmisega, et järjekordne võistlus bucket-listist on tehtud?.
Teksti autor: Rait Pallo
Kui varustus vajab uuendamist, siis veebipoest kindlasti leiab: jalgrattad, rattariided, kiivrid, rattakingad.