10% allahindlust, kui oled sisse loginud enda kasutajaga.

Hullud ideed ja hullud inimesed teevad maailma põnevaks.

23. august

Hawaii Metsatriatloni korraldajad eesotsas Erko Kurvitsaga esitasid kõigile triatlonisõpradele ja seiklussportlastele väljakutse, millest oli raske keelduda – ujuda varavalges 3,8km Ähijärves, sõita rattaga 180km mööda Lõuna-Eesti matkaradu ning lõpetuseks joosta 40km maalilises Karula Rahvuspargis.

Olen juba aastaid otsinud vaheldust valgete sokkidega triatlonile, kus loevad ainult sekundid ja kümnendikud. Kui eelnevatel aastatel olen sedalaadi võistlusi leidnud Alpides, siis seekord tõid korraldajad võistluse sisuliselt koju kätte. Juulikuu viimane laupäev algas kell 02.45 kerge vihmasabina saatel. Ootamatult selgus, et Eestimaa lühikesed suved on läbi saanud, sest väljas oli kottpime☹.

Kell 5.00 oli õnneks juba parasjagu nii valge, et ujumisega alustada. Stardis nägin korra ka “torpeedo” Priit Ailti jalgadest tulevat veejuga, aga edasi rabelesin tunnikese uhkes üksinduses. Ainult kaaskannataja Toomas Lelov kõditas aeg-ajalt veidi varbaid, et tempo väga ära ei vajuks. Vahetusalad on neil võistlusel mõistagi tõeline nauding – kuivatad, kreemitad, riietud, muljetad korraldajatega ja võtad kerge eine. Nii need minutid lähevad. No ja lõpuks peab ikkagi edasi liikuma, kuigi juttu jätkuks kauemaks.Rattasõit oli päris äkiline – maastikurattaga läbi vihma, tugeva tuule ja aeg-ajalt pilve tagant piiluva päikese Läti piiri äärde ning ringiga läbi Paganamaa järskude ja libedate nõlvade ning Rõuge järveäärsete matkaradade tagasi. Aeglasematel lõikudel läbisin poole tunniga vaevu 5 km, sest ratas segas selgelt edenemist. Rattarajal toimus ka selline meeldejääv sündmus, et õnnestus näha esimest ja viimast korda kaasvõistlejat, kui kolmandal tunnil sain Priidu kätte, kes tundus olema päris heas konditsioonis. Rääkisime mõne sõna juttu ja soovitasin tal tuulde võtta. Priidule tundus perspektiiv järgnevad sada kilomeetrit kellegi mudast käiguvahetajat vahtida mitte eriti atraktiivne ja ta otsustas loodusega kahekesi jääda. Ise oleksin tema asemel sama teinud????.

Rattaraja lõpp läks veidi lappesse, sest seitsmendal tunnil ei tahtnud süsivesikute ja hapnikuvaegussse jäetud aju kuidagi omaks võtta kompuutri teadet „off course“. Prõmmisin ikka edasi ja lootsin, et küllap paneb kompuuter segast. Aga võta näpust – ei pannud. Seepärast tuli ratas ümber keerata ja tuldud teed tagasi vändata, et õige teeots kätte saada.Vahetusalasse jõudes tundus, et nüüd on jäänud väike sutsakas joosta ja ongi spordipäev läbi. „Sutsakas“ kujunes siiski lausa nelja tunni pikkuseks. Kui esimesed kilomeetrid möödusid lausa madalalt lennates kiirusega 5min/km (kruusatee ja vist ka allamäge), siis edasi läks juba tõsisemaks: tõusunukid olid sedavõrd järsud, et üsna pea tuli aeglusti sisse lükata, et mäest üles ja alla jõuaks prõmmida. Häda oli aga selles, et aeglustit ma enam välja ei osanud lülitada. Poolel maal ja pärast rikkalikult varustatud toitlustuspunkti korra see veel õnnestus, aga kahjuks raksatas aeglusti üsna pea täiega uuesti peale. Lohutuseks sain natuke ümbrust nautida.

Parafraseerides Maiet, siis Karula Rahvuspark on kindlasti maailma ilusaim riik. Lõpuks hakkas taaskord Ähijärv paistma ja see tähendas, et palju pole enam minna, finishitõus oli küll raske, aga magus.Suured tänud Erkole ja korraldajate tiimile, kes olid mega töö ära teinud, et kõigile osalejatele meeldejääv spordipäev pakkuda.

Rajal näeme ja kohtumiseni järgmisel aastal????!

Liitu uudiskirjaga

Ja ole esimene, kes saab teada ATSport värskeimatest uudistest. Uudiskirja valiku saad teha vastavalt oma soovile.

Liitumiseks täida all olevad väljad:

0
    0
    Sinu ostukorv
    Ostukorv on tühiTagasi poodi