Lammaste ja kiviaedade triatlon
Juunikuu esimesel nädalavahetusel purustati triatlonimaailmas terve rida rekordeid. Läbida seitsme tunniga täispikk Ironman tundus veel mõned aastad tagasi lennuna Veenusele. Tänaseks on sellega hakkama saanud 2 meest. Seda küll enam-vähem labori tingimustes:).
Ka minul õnnestus samal nädalavahetusel ühel Inglismaal toimunud triatlonil mitu isiklikku rekordit teha – seda mitte küll kiiruse, vaid aegluse osas :-).
Edasijõudnud triatleetidele pakuti juuni esimesel nädalavahetusel võimalust end proovile panna maailma ühel raskeimal triatlonil – Full X (https://triathlonx.co.uk) Distantsid laias laastus samad, mis täispikal Ironmanil, aga kõrguste vahed ning tõusunurgad nii ratta- kui jooksurajal olid tavapärasest veidi äkilisemad.
Inglismaa põhjaosas asuv Lake District on tõeliselt kauni maastikuga – kuni tuhandemeetrised künkad vahelduvad maailiste ja selgeveeliste järvekestega, kus vesi mõnusalt karastav.
Võistluspäev sai avapaugu kell 4.30 hommikul, kui hüppasime koos sajakonna triatlonisõltlasega karastavasse Windereme järvekesse, et soojenduseks ujuda 3,8km. Õnneks oli juba valge ning laevaliiklus alles mõõdukas ja seepärast suuri jamasid ei juhtunud. Ujumise lõpetasin esikümne piiril ajaga veidi üle tunni.
Vahetusala läks aeglaselt, sest näpud olid külmast tiba töntsid. Ratta sadulasse istudes läks juba paremaks, sest kohe algas kuuekilomeetrine tõus, mille magusamad lõigud pakkusid 25% kallet.
Tippu jõudes oli juba päris mõnus. Järgnes mõnusalt vahelduva reljeefiga lammaste ja lambaaedade vaheline trass, kus kiiremad kilomeetrid sai läbitud ca minutiga ning aeglasemad 5 minutiga ja nii viis tundi kuni algas tõeline maiuspala: 1,5km tõus, mille keskmine tõusunurk oli 14% ja maksimaalne tõusunurk 30%!!!.
Väikese eneseületusena tuleb tõdeda, et sain ilma surplace ja puhkepausideta õnneks üles. Allatulek oli sama raju, sest sellise kalde puhul laotatakse asfalti mitte teerulli, vaid ikka labidaga.
Pärast virgutusraputust oli veel tunnike kerimist ja jooksu vahetusala oligi käes. Tõusumeetreid kogunes rattarajal kokku üsna soliidsed 3700. Jooksudistants oli väga lihtne: suund 22km kaugusel oleva Inglismaa kõrgeima tipu Scafell Pike (978m) otsa ja tagasi.
Esimesed 12 km trassist oli mõnus Lõuna Eesti maastik, aga siis hakkas juhtuma. Matkarada tõusis sedavõrd järsult vertikaalis üles, et kilomeetri ajad liginesid 15. minutile. Ja nii kilomeetrite kaupa. Karabiine ja köisi õnneks vaja ei läinud, aga kaasavõetud matkakepid pigem segasid tehnilisel osal. Tipus käidud, oli allatulek sama vaevaline, sest lihas hakkas vaikselt süldiks muutuma. Lõpp oli jälle õnneks lihtsam. Aga jooksudistantsi koguaeg 5:35 oli ajaliselt selgelt elu üks pikimaid maratone.
Võistluse koguaeg veidi peale 14 tundi tähendas, et jõudsin kenasti valges finishisse ning isegi paar karastusjooki enne magamaminekut ära proovida. Järgmine kord on uus võistlus