Lauri Koort – Tour de France Eesti moodi

Saame tuttavaks mehega, kes tavaelus käib igapäevaselt tööl ja on täiesti tavaline pereisa. Tal on kodus kaks väikest last ja ta on võtnud juulis puhkuse, et realiseerida oma idee läbida rattamaailma kõige olulisema võidusõidu ehk Tour de France. Küsime temalt, kust tekkis selline pöörane idee veeta kolm nädalat rattasadulas.

Kuidas tekkis selline mõte, et sõita Tour de France ajal sama distants samadel päevadel nagu profid? Tegemist on ju kolmenädalase tuuriga, mille jooksul sõidetakse ca 3500km ja kogu selle aja jooksul on ainult 2 puhkepäeva?

Mõte tekkis jonnist. 2020 aastal, kui olin ennast ilusti registreerinud mainekale harrastajate ühepäevasõidule L`Etape du Tour de France, aga siis tuli koroona ja kõik jäi ära. Ja siis ütlesingi endale “Ma teen ise endale Touri”. Kuna mu pere on ka väga toetav minu hobi suhtes, siis ega muud üle ei jäänud. Ja ainuke eesmärk oli läbida kilomeetrid, ei mingit keskmise kiiruse argumenti, tõusumeetrite argumenti, lihtsalt kas täiesti tavaline hobirattur (nagu ma enda kohta ütlen sanitaartehniline personal), kes ei võistle, on võimeline sellist kilometraazhi nii lühikese aja jooksul läbima. Ametlikult on tõesti kaks puhkepäeva, aga kuna sel aastal on ka kaks eraldistarti 25 km ja 33 km, siis põhimõtteliselt on need ka minu jaoks puhkepäevad nii, et ma olen natuke õnnelikum kui nemad. Seega on tänavune Tour juba arvult viies.

Tavalisele harrastajale ei ole selline katsumus jõukohane. Mis taust sul spordi vallas on ja kui palju sa eelnevalt treenisid enne kui julgesid sellise väljakutse vastu võtta?

Ma arvan, et harrastaja, kes teeb regulaarselt trenni ja läbib keskmiselt 8000 kuni 10000 km aastas (toim: neid inimesi on Eestis sadadas, aga mitte ka tuhandetes), saab sellega hakkama. Küsimus on kas ollakse mentaalselt ennast valmis panema, sest ma ei ütleks et füüsiliselt. Kui sa oled regulaarne treenija, siis see ei ole ületamatult raske, eriti kui ilm on ilus suvine: soe ja kuiv ja vähe tuult. Minu kõige suurem katsumus on külm ilm ja siis võib ka füüsiliselt väga vastikuks minna (2022. aastal näiteks pidin istmikuluude alla viimasel nädalal kleepima endale valuvaigistavad plaastrid, sest vihmas hõõrus sadul taguotsa ikka väga hellaks). Kunagi ammu soovisin saada maailma parimaks suusahüppajaks, aga ühel hetkel taipasin, et andest jääb puudu. Siis kuidagi sujuvalt avastasin enda jaoks kiirrulluisutamise ja sealt kaudu tuli ka vastupidavussport minu ellu. Kuna uisutajad sõidavad ka palju ratast, siis pärast seda, kui lõpetasin võistlemise rulluiskudel, oli loogiline jätkata rattasõiduga. Pealegi ma armastan jubedalt magusat süüa, aga kardan hirmsasti paksuks minna, seega tuleb sõita.

Eeldatavasti ei sõida sa kogu aeg üht ja sama trassi. Kuidas valid igapäevaselt sõidutrassi ja kas vahel sõidad rattaga ainult ühes suunas (alla tuult) ja seejärel rongi või autoga tagasi:)?

Trasside planeerimisel, ma lähtun tavaliselt kahest asjast, kus saan kindlasti söögipoolist, sest püüan võimalikult vähe asju kaasas kanda: geelid ja väike SOS Coca-Cola on alati kaasas ja teine argument on ka tuul, et kodu poole tagasisõit ikka natuke lihtsam oleks. Iga kord see muidugi ei õnnestu 2022. aastal planeerisime perega ka nö Eesti ringkäigu, kus siis tuli sõita A–>B ni (siis muidugi tuult valida ei saa). Sel korral tuleb ka üks nädal niimoodi, et kaks otsa on kindlasti A–>B ja vahepealsed päevad lähen ka “mägedesse” ehk siis olen oma ringid Lõuna-Eestisse maha joonistanud. Aga üldiselt vajutan kella ukse eest käima ja ukse ees panen ka kinni.

Kas loed kaloreid, kuidas taastud erinevate etappide vahel?

Kaloreid vaatan trenni lõpus, aga otseselt neid ei loe. Kui ma midagi vaatan sõidu ajal, siis lõpuni jäänud kilomeetreid ja võimsust, et kui on teada, et tuleb selline 7 tunnine sõit, siis ikka väga üle 155 W pole mõtet suruda, muidu jõuad koju ainult silmamunade peal. Ma taastumiseks midagi väga erilist ei tee, püüan sõidu ajal kogu aeg ennast laadida, et kütust jaguks. Joomisega on rohkem probleeme, sest ma olen suht väikese januga, aga õnneks tänapäeva kompuutrid tuletavad kogu aeg meelde, et nüüd söö ja nüüd joo. Pärast sõitu ma ikka joon kas ühe valgujoogi või BCAA joogi ja kui veab, siis kaks korda saan võib olla ka massaži. 

Kas sõidad üksinda või saab sinuga mõnel päeval kaasa sõita?

Ma kahjuks, rõhutan KAHJUKS, sõidan 80% ajast üksi, sest normaalsed inimesed käivad tööl  Aga need mõned korrad, kui ikka mõni hea sõber seltsi tuleb,  on hea vaheldus küll ja tavaliselt on ka need päevad palju lihtsamad. Nii, et kes soovib, võib alati kaasa tulla. Kuigi jah, väga suureks pundisõiduks valmis ei ole, sest grupis hakkab toimima grupidünaamika ja võib ära kaduda teatud sorti vabadus. Näiteks kui mul tuleb soov, et vot nüüd ma joon selle purgi Cocat ära, siis ma pean kinni ja joon selle ära. Grupis tihti niimoodi ei saa.

Kas on olnud raskeid hetki ja kuidas neist üle saad?

Tahaksin, et raskeid momente oleks vähem. Aga nagu ma ütlesin, et kui ilm on mõnus, siis on ka raskeid hetki vähem. Tavaliselt läheb rasketel hetkedel järelejäänud kilomeetrite lugemiseks ja tundideks teisendamiseks. Või endale sisendamiseks, et näed sul pole ju palju jäänud, ainult 40 km veel. See ju sul tavaliselt üks kohviku ots. See, et sa oled juba 160 km ära sõitnud, pole üldse oluline. Üks oluline asi, mida ma esimesest Tourist õppisin: järgmise päeva kilomeetrile samal päeval mõelda ei tohi, sest sa oled praegu siin ja sa sõida praegu just seda etappi. Homme on üldse teine päev.